1 3 4 5

Tallinna Tehnikaülikool uuris korterelamute ehituskvaliteeti

Kokkupressimata toru ühenduskohtTTÜ korraldas sel aastal põhjaliku uuringu „Eesti eluasemefondi ehitustehniline seisukord – ajavahemikul 1990–2010 kasutusele võetud korterelamud”, mille eesmärk oli kaardistada Eesti eri piirkondades ehitatud korterelamuid, hinnata nende ehitustehnilist seisukorda ja selgitada välja elanike hinnangud nende omandis olevate korterite ning hoonete seisundi kohta. Uuringu põhifookusesse oli võetud ehituskvaliteet.

Iga kodu omanik soovib teada, kas maja, kus ta elab, on kvaliteetne. Ehitusseadusest tulenevalt on kvaliteedi põhikriteeriumid seotud eelkõige ohutuse ja energiatõhususega. Kõne all olevas uuringus on käsitletud just kvaliteedi kujunemist ehitamise jooksul ja ehitusprotsessiga seonduvaid probleeme. Ehitamise käigus avalduvad kõige selgemalt mured, mis ühendavad kõiki ehitamisega seotud osapooli. Uuringu tulemusi arvesse võttes on nii statistika kui ka ekspertide hinnangu kohaselt võimalik kindlaks määrata mitme probleemi tekkepõhjused ja neid kitsaskohti õigel ajal jaole saades ka vältida. Kuna tegemist on väga mahuka uuringuga, siis vaatame siin lähemalt eelkõige torustikke puudutavaid probleeme ja statistikat.

Millisel ehitusperioodil tekib kõige rohkem probleeme 
Ehituse ajal tekkinud probleemidest oli veevarustuse ja kanalisatsiooniga seotud keskmiselt 2,4% ning kütte, ventilatsiooni ja jahutusega 4,8%: kokku seega üle 7%.
Ehitise üleandmisel selgunud muredest oli veevarustuse ja kanalisatsiooniga seotud 5% ning kütte, ventilatsiooni ning jahutusega 10%. Seega oli protsent tõusnud juba 15-ni.
Garantiiaegsetest kaebustest oli aga juba üle 35% seotud just ehitise eriosadega, st vee ja kanalisatsiooni ning kütte ja ventilatsiooniga. Sagedasemad garantiiajal ilmnenud puudused olid seotud torustiku ühenduste ning kinnituste püsivuse ning süsteemi reguleeritavuse ja müratasemega.

Siit võib järeldada, et enim probleeme tuleb välja alles peale ehitusprotsessi lõppu. Liigsete kulutuste vältimiseks on seetõttu oluline valida oma tooted ja lahendused ettevõttelt, kelle garantiiaeg on piisavalt pikk, et tagada kindlustunne ka peale ehitajapoolse garantiiaja lõppu. Näiteks Uponoril on vee- ja küttetorustikele kümneaastane tootegarantii. Seda juhul, kui need süsteemid on paigaldatud tootja juhiste järgi. Lisaks on tegemist rahvusvahelise kontserniga: see annab kindluse, et ettevõte ei kao kuhugi ja vastutab enda pakutavate toodete eest ka pikema perioodi möödudes.

Peamised mured korterelamute torustikega
Nagu eelnevast võib lugeda, on palju probleeme ilmnenud juba valmis hoonetes ehk garantiiajal. Nii on ka torustike puhul. Kvaliteetsete materjalide ja lahenduste tootjad ning pakkujad annavad garantii vaid terviklahendusele. Kui ehitaja soovib ühes süsteemis kasutada eri tootjate komponente, võib tulemuseks olla tootjagarantii kaotamine. Mitme firma tooteid miksides ei tea kunagi lõplikku tulemust ette. Isegi juhul, kui surveproovi käigus midagi ei juhtu, võivad ühendused aastate jooksul siiski lekkima hakata.
Haldusettevõtte Juntson Haldus OÜ juhataja Jüri Juntson nendib: „Tihti kasutatakse eri tootjate liiteid ja torusid, mis omavahel ei klapi. Need pannakse kuidagi kokku ja objekt antakse üle.” Jüri Juntson nimetab veel tüüpilisi põhjuseid, miks torustikud kasutajale ja omanikule probleemseks muutuvad: „Veeavariide põhjusena võib nimetada plast-alumiiniumtorude (nn alupex) pressimata jätmist või seda, et on kasutatud juba kulunud pressi, mis ei ole liidet kokku surunud.”

Selleks et niisuguseid olukordi vältida, on Uponori komposiittorustikel unikaalse värvikoodi ja lekkeindikaatoriga liitmikud. Kui liitmik on korralikult pressimata, siis on sellel värviline plastrõngas küljes. Kui liitekoht on pressitud, kukub rõngas ära. Nii on ehitajal lihtne kontrollida, kas toruühendused on pressitud või mitte. Samuti hakkab – erinevalt paljude teiste tootjate lahendustest – pressimata Uponori liitmik lekkima kohe surveproovi käigus, mitte siis, kui hoone on kasutusse võetud või juba paar aastat kasutuses olnud.
Juntsonile on tehnosüsteemide vallas silma jäänud veel mitu laialt levinud probleemi.
• Küttesüsteem jäetakse tasakaalustamata, kuna mõõdistamist ei tellita (rahaline kokkuhoid). Heal juhul on tasakaalustusventiilidele keeratud projektist võetud seadearvud.
• Kui kanalisatsioonitorustik on paiknenud välisseinas ilma isolatsioonita, siis on talvel torud külmunud. Kuna torustik on paigutatud seina sisse, on tulnud konstruktsioon avada, et torustik lahti sulatada või välja vahetada.

Kindlasti paneme ühistuesindajatele südamele: tasakaalustage küttesüsteemid! Selleks tehtavad kulutused on väikesed ja tasuvad end ära väga kiiresti. Tasakaalustamisse võiks suhtuda nagu perearstil tervisekontrolli läbimisse. Eriti oluline on tasakaalustamine siis, kui mõnes korteris on küttekehad välja vahetatud või kui seal on radiaatorküte põrandkütteks ümber ehitatud.

Allikas: Uponor.ee

Kokkuhoid soojuse pealt on halb mõte

Sammaldunud rõdu

Sammaldunud rõdu ühel Lasnamäe korrusmajal. Foto: Toomas Huik

Kütteperiood pole veel enamikus kortermajades alanud ning mõnes viivitatakse sellega kuni viimase hetkeni, et võimalikult palju raha säästa.

Tallinna Tehnikaülikooli soojustehnika instituudi soojusenergeetika õppetooli teadur Ülo Kask leiab, et selline teguviis võib anda lühiajalist kasu, kuid pikemas perspektiivis pole rahaline kokkuhoid sugugi kindel, pigem tehakse kogu majale kahju.Automaatika otsustada

«Kui sisekliima ei vasta enam sellele, mida inimesed ootaksid – 21–22 kraadi on optimaalne toasoe –, põhjustab see ebamugavust. Kui ei köeta või hoitakse radiaatorite temperatuur madal, hakkab kõigis ruumides temperatuur langema ning langeb alla nimetatud inimese mugavuse piiri. Põhjus, miks kortermajades kütteperioodi algus võimalikult viimasele piirile viiakse, seisneb loomulikult soovis küttekuludelt kokku hoida,» selgitab teadlane.

Paraku ei mõtle inimesed Kase sõnul sellele, et kokkuhoiuga kaasneb niiskustaseme tõus, mistõttu võivad hoones tekkida kahjustused, mille likvideerimine hiljem on palju suurem kuluallikas.

«Mida madalam on temperatuur majas, seda suuremaks läheb niiskus. See kipub jääma hoone piiretesse – seintesse. Veeaur ruumis liigub madalama temperatuuri poole ehk õue ning jääb liikumisteel seintesse pidama. Selline protsess toimub konstantselt ajal, mil hoonet ei köeta,» räägib Kask.

«Hiljem, kui küte sisse lülitatakse, kulub oluliselt rohkem soojusenergiat selleks, et niiskus seintest välja saada. Seega, kokkuhoid soojuse pealt on halb mõte, sest hiljem tuleb rohkem kütta, et maja soojaks saaks,» lisab ta.

Kõige õigemaks lahenduseks peaks Kask seda, kui maju ei ühendatakski kaugküttesüsteemist välja, vaid jäetaks kogu aastaks sisse, nii et süsteemi automaatika otsustaks ise, millal maja kütta ja millal mitte.

«Kui normaalne sisekliima ja elanikule mugavuse tagav temperatuur on jälle saavutatud, lülitab automaatika süsteemi välja. Tänavu jaanipäeva paiku pidanuks juba majades kütma,» toob soojusenergeetik näiteks.

Halvim, mis kütteperioodi algusega viivitavaid maju ees ootab, on Kase sõnul hoone konstruktsioone kahjustavad protsessid.

«Niiskus hakkab piiretes kondenseeruma, paneelides on metallkonstruktsioonid, mis võivad hakata korrodeeruma – löövad seejärel betoonist lahti ja betoon hakkab murenema. See on muidugi pikaaegne protsess, kuid pideva niiskuskahjustuse korral tõenäoline stsenaarium,» hoiatab ta.

Küttesüsteem kui ühisvara

Eesti Korteriühistute Liidu Tallinna ja Harjumaa büroo juhataja Raimo Jõgeva sõnul leidub näiteid majadest, mis on automaatsüsteemi abil aasta ringi köetud.

«Võimalus sellele üle minna on praktiliselt kõigis kortermajades, mis on ühendatud kaugküttesüsteemi ning millel on automaatne soojussõlm – kui temperatuur langeb teatud kraadini, mis on eelnevalt korteriühistus kokku lepitud, käivitub küttesüsteem,» teab ta.

Sellegipoolest ei usu Jõgeva, et see oleks rahaliselt kõige mõistlikum lahendus. «Soovitus sellisele küttele üle minna on väga hea, aga kui näiteks suvel toimub ajutine järsk temperatuuri langus ning automaatne küttesüsteem seepeale käivitub, nõuab see lisaenergiat, et kogu süsteemi ühendatud külmad torud soojaks kütta. Taibukad ühistujuhid püüavad seda mitte lubada,» räägib ta.

Ometigi on Jõgeva igati nõus Kase öelduga, et kütteperioodi viimase piirini lükkamine on halb mõte. «Kui välistemperatuur on kolmel järjestikusel ööl juba alla viie kraadi ja päevatemperatuuri maksimum kümme kraadi, siis peab küte juba kindlasti sees olema. Lihtsamalt öeldes – kui toas tekib ebamugav tunne, tuleb küte sisse lülitada. Arvestama peaks siin ka teiste elanike soove, leidma kompromissi, mis rahuldaks kõiki,» soovitab ta.

Levinud tava on alustada kütmist oktoobris, kuid üldiselt jääb see korteriühistu otsustada.

«Septembris võivad veel päevased temperatuurid maja soojaks kütta. Kui inimesed tulevad töölt koju, hakkavad nad ise oma kehasoojusega ruumi kütma, koduelektroonika sisse lülitudes eraldub ka sealt soojust, mis võib tuppa lisada paar-kolm kraadi. Septembris võib seetõttu püsiva kütteta veel üsna valutu olla, aga kui ööpäeva keskmine temperatuur langeb alla kaheksa kraadi, tuleks küte kindlasti sisse lülitada,» lisab Kask.

Kui küttevabal perioodil ilm liiga külmaks läheb ja korteriühistuga ei saavutata kokkulepet küttesüsteem sisse lülitada, võib majale kahju teha ka see, et ühes maja osas köetakse, teises mitte.

«Kui iga korter kütab isemoodi, ei too see lõppkokkuvõttes kellelegi kasu. Sellega hävitatakse vaikselt maja – kes kütab rohkem, kes üldse mitte, kes kütab oma korteri seinte kaudu naabri tube,» räägib teadlane.

«Meeles tuleks pidada, et küttesüsteem on ühisvara ja kui majale on ette nähtud üks küttesüsteem, siis tasuks seda ka kasutada. Mitte nii, et ühel on ahjud, mõni korter seisab tühjalt ja on kütmata, mõni trepikoda kasutab oma iseseisvat katelt. Maapiirkondades võib selliseid maju palju näha,» lisab ta.

Koonerdamine ei too kasu

Kui hoone on kaugküttest välja lülitatud või pole ka keskkütet ning külm aeg tahetakse üle elada elektriküttekehadega, tuleks Kase sõnul olla valmis ka selleks, et maja peakaitsmed ja elektripaigaldis ei ole selleks kohased.

«1990. aastatel tuli ette olukordi, kus sellistel perioodidel ei pidanud peakaitsmed vastu, sest kortermajades ei ole üldiselt ette nähtud elektrikütet, mistõttu juhtus isegi õnnetusi,» tõi teadur näiteks, nentides, et nüüdisaegsete kütteseadmetega selliseid probleeme tekkima ei peaks.

«Korteriühistu peaks jõudma ikkagi arusaamisele, et hoonet peab hoidma, mitte ainult raha. Sageli ei osata pikalt ette näha ja mõeldakse ainult ühe kuu kokkuhoiule, mis rahas tähendab palju väiksemat summat, võrreldes võimalike kahjude likvideerimisega, mis on majale aastaid kestnud hüpliku kütmisega tehtud. Need summad küündivad juba tuhandete, kui mitte kümnete tuhandete eurode kanti,» räägib ta.

Keldrid puhtaks!

TolmuimejaKampaania „Hoolas ühistu“ konteineri laadimiseks on võimalik tellida 2 töömeest kokku tunnihinnaga ainult 29.-€

Töömeeste ülesandeks on tassida mittevajalikud esemed keldrist või pööningult konteinerisse ning täita konteiner otstarbekalt.  Eraldatakse ohtlikud jäätmed.

Eraldi saab tellida ohtlike jäätmete (telerid, külmkapid, koduelektroonika, värvid) äraveo keskkonnajaama.

NB! Lisaks saab tellida keldriruumide koristuse tolmuimejaga.

Kampaaniahind: ühe trepikoja keldriruumide koristus tolmuimejaga ainult 59.-€

Enam ei pea keldripõranda pühkimiseks tolmu üles keerutama!

Info ja broneerimine tel: 5566 1888

Parkimiskoha eest maksab ka jalamees

judges-hammer“Korterühistu laiendas oma parklat kümneks aastaks linnalt renditud alale,” alustas pöördumist Tartu Ekspressi lugeja. 

1. Kas seaduse järgi peavad parklakohtade rajamise tasu katma kõik ühistu liikmed või ainult uue kaasomandi tegelikud kasutajad?

2. Praegu on võetud parkla laiendamise tasu remondifondi rahadest, mis tähendab, et ka autot mitteomavad ühistu liikmed maksavad kaasomandi eest, mida nad ei vaja. Kas selline tegu on kooskõlas seadustega?

3. Kas saab millegagi õigustada olukorda, kus juhatus ei esita mitme kuu jooksul (15. mai – 11. detsember) korduvatele meeldetuletustele vaatamata kaalutletud otsust ühistu liikme palve kohta?

4. Milline oleks lõplik õiguspärane lahendus, mis paneks punkti esitatud olukorrale?

Vastab jurist Tanel Melk:

“1. Kaasomanikud kasutavad ja valdavad ühist asja kokkuleppe või enamuse otsustuse alusel, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Samuti otsustatakse ka kaasomandi eseme korrashoidmiseks, säilitamiseks ja alalhoidmiseks vajalike toimingute tegemine. Ühistu otsused elamu majandamise ja säilitamiseks vajalike toimingute ning majandamiskulude kandmise kohta on kõigile liikmetele kohustuslikud.

Remondi käigus võib tõsta elamu heakorrataset ning paigaldada täiendavaid seadmeid. Seega pidi vastav otsus parkla laiendamiseks olema vastu võetud kaasomanike koosolekul ning kui enamus otsustas parklat laiendada, siis sellega kaasnevate kulude kandmine jääb kõikidele kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ühises asjas. Kõigil ühistu liikmetel on ka võrdne õigus parklat kasutada.

2. Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. Seega maksavad parklaga seotud kulud kõik kaasomanikud, vaatamata selle, kas neil on auto või mitte, sarnaselt nagu katuse remontimise kulud kannavad ka esimese korruse korterite omanikud.

3. Tulenevalt seadusest peab juhatus andma korteriühistu liikmetele vajalikku teavet juhtimise kohta ja esitama nende nõudel vastava aruande, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Seega on oluline välja selgitada, kas juhatus on päringud ja avaldused kätte saanud, kas esitatud päringud käsitlevad sellist infot, mille selgituste saamiseks on korteriühistu liikmel õigustatud huvi ja kas juhatuse liikme teabeandmise kohustus on põhikirjas kuidagi täpsustatud.

4. Kui ühistu otsused olid võetud vastu seadusekohaselt, siis on nad ka liikmetele täitmiseks kohustuslikud. Üldkoosolek teostab järelevalvet teiste organite tegevuse üle. Selle ülesande täitmiseks võib koosolekul määrata revisjoni või audiitorkontrolli.”

Allikas: Tartu Ekspress

1 3 4 5